Pruun BMW 330e, üle 150 000 km

Metallik pruun on tänuväärne värv. Mustaga oleks sama seisu juures tööd tublisti rohkem olnud, sest must näitab iga kriimu ära. Lihtne see auto siiski ei olnud.

M-Sport stange, kitsad nurgad, alumised ääred, tulede ümbrused ja tagastange. Nendesse kohtadesse jätab igapäevane elu oma jälje kõige kiiremini. Külgede alumine pool oli halliks vajunud ja auto ei kandnud oma värvi välja.

Alustasin pesust, pigieemaldusest ja savist. Savi võtab lakile kinni jäänud saaste maha ja alles pärast seda on näha, mis lakil päriselt viga on. Kui savi vahele jätta, lohistad selle saaste poleerimise ajal ise üle pinna laiali ja teed juurde uusi kriime.

Kuivatuse tegin suruõhuga ja käisin kõik vahed eraldi läbi. Uksevahedesse, tulede äärtesse ja kapoti serva jääb vesi seisma. Poleerimise ajal tuleb see vesi vahedest välja ja hakkab tööd segama, sest vesi teeb poleerimistalla märjaks ja lõige muutub ebaühtlaseks (tekivad hologrammid).

Sama loogika töötab kodus. Kui pesed auto ise ära ja uksevahesid ei kuivata, siis tulevad märjad jäljed pinnale tagasi. Kuivata ukse/luugi vahed, siis püsib pesu kauem.

Töö läks tsoonideks ja algas alt. Kui autol on vanust ja kilomeetreid all, on raskemad kohad allpool linke, külgedel ja stangedel. Sealt tuleb laki päris iseloom välja.

Kombo leidsin kiiresti. Villapadi ja Zvizzer 1500 lõikeks, kaks korralikku ringi tsooni kohta. Villapadi lõikab agressiivsemalt kui vahtpadi ja tuleb sellise vanusega lakist kiiremini läbi, samas jätab ta pinna karedaks. Sellepärast käib tema järel alati viimistlus.

Pärast tsooni võtsin jäägi maha ja kontrollisin. Pasta jäägi all ei näe, kas pind läks päriselt klaariks või tundus ainult hetkeks parem. Alles puhtal pinnal tuleb vastus välja. Mõne tsooni tegin kaks korda: vaatasin, pühkisin, läksin uuesti.

Esistange oli omaette töö. Nurgad, kitsad pinnad ja hall üldmulje, mis oli aastaid näinud. Sinna masin hästi ei ulatu, nii et osa tööst tuli teha käsitsi (poleerimispasta mikrofiibrile ja koht läikima). Nikerdamist oli omajagu, aga sai ilusaks.

Tuledega läksin sama loogikaga. Plastik võtab lõiget vastu teisiti kui lakk ja läheb kiiremini kuumaks, nii et seal pidi käik olema kergem ja lühem. Tegin nii kaua, kuni vahe oli päriselt näha.

Kivitäkked märkisin teibiga ära.

Neid oli mitu ja poleeritud pinnal on täkke uuesti üles leidmine peaaegu lootusetu. Teip jäi külge nii kauaks, kuni värviparandused said tehtud. Ilma selleta oleks pool neist kohtadest lihtsalt kaduma läinud ja tulnud järgmisel päikesepaistelisel päeval omanikule üllatusena tagasi.

Viimistluse tegin Zvizzer 2000-ga pehmel padjal. Lõige oli olnud jõuline, nii et viimistlus pidi olema rahulik ja ainet pidi pinnal olema piisavalt. Kui ketas käib poolkuival pinnal, jäävad sinna hologrammid, mis tulevad päikese käes välja alles kuu või kahe pärast. Siis ei oska keegi enam seletada, kust need tulid.

Kõige suurem vahe tuli sealt, kus auto enne kõige väsinum välja nägi.

Alumised küljed said tagasi joone. Esistange tuli hallist toonist tagasi metallik pruuniks. Tuled läksid värskemaks. Kogu auto hakkas kandma ühtlasemat ja kallimat üldpilti.

Metallik hakkas valguse käes jälle tööle. Pruun toon on selle värvi puhul pool asja, teine pool on sügavus, mis tuleb välja alles siis, kui pind on sile.

Päikese käes tuli töö kõige ausamalt välja. Kui poleerimine päikese käes vastu ei pea, pole ilustamisel pointi. See pidas.

Salongi sellel autol ei tehtud. Töö oli kere peal ja kere sai showroom seisundi lähedale.

Kui vaatad oma autot ja tunned, et ta on justkui korras, aga midagi häirib, vaata altpoolt. Vaata külgi. Vaata stanget päikese käes peale pesu. Seal on vastus.

Selline töö tasub ära siis, kui autot on veel mõtet hoida. Kes teeb õigel ajal, sellel jääb pärast vähem päästmist.